Võidupüha maratoni idee autori Jüri Leesmäe sõnul annavad tänavused uuendused maratonile täiesti oma näo. Mitmekesine ja looduskauneid elamusi pakkuv rada kulgeb suurel määral Pärnu jõe kallastel. On kohti, kus saab hoida ühtlast rütmi, ja lõike, mis nõuavad rohkem keskendumist. Eriti toob Jüri välja lõpuosa. Seal viib rada taas jõe äärde, silla alt läbi ja mööda kaldajoont edasi. See on koht, kus väsimus on juba suur, aga samal ajal tekib tunne, et oled peaaegu kohal. Finišis ootab maratoonareid aga veel üks traditsioon – kõigile lõpetajatele pakutakse Sepamäe talu astelpajumahla, mis aitab taastuda ja annab väärika punkti jooksule. Maratonirajale jäävad Tori tuntud paigad, näiteks Tori põrgu, Sindi kärestik ja 170-aastase ajalooga Tori hobusekasvandus.
Jooksmine ise on Jüri ellu tulnud ajapikku. Ta alustas tõsisemalt liikumist kolmekümnendates. Alguses tuli orienteerumine, siis jooks ja lõpuks maraton. Äsja läbis Jüri enda 36. maratoni, püstitades oma vanuseklassis, 80+ maratoonarite seas Eesti uue tippmargi.
2012. aastal jäi Jürile silma, et kui mujal Eestis toimusid maratonid, ei olnud Pärnumaal midagi vastu panna. Mõte siduda Tori, võidupüha ja maraton hakkas tasapisi kuju võtma. Esmalt teistele jooksjatele välja käidud ideest kasvas üsna kiiresti midagi suuremat. Kaasa tuli omavalitsus, spordirahvas ja partnerid. Juba esimesel korral tuli rajale üle saja maratonijooksja. Jüri ise oli loomulikult nende seas ja on hiljemgi enamikul kordadel pikamaajooksu läbinud. Geodeedina töötanud mees on aastaid olnud see, kes on vastutanud Võidupüha maratoni rajakaartide eest.
Jüri ei jookse maratone selleks, et neid koguda. „Mul peab olema eesmärk,“ ütleb ta. Kui ta tunneb, et vorm ei ole päris see, siis ta starti ei lähe. Ennast nimetab ta naljatades jooksusõltlaseks. Kui mitu päeva järjest jääb jooksmata, annab keha kohe märku. Kui aga rajale saab, siis see on hea koht mõtteid korrastada. „Kui sul on mingi mõte peas, siis jooksu ajal saad selle selgeks mõelda,“ räägib Jüri. Sageli leiab ta vastused just liikumise pealt. Jooksmas on ta käinud ka välismaal. Ainus kord, mil ta maratonil kõndis, oli leitsaku ajal Hispaanias. Kergete killast ei olnud ka Tai maraton, kuhu ta läks pärast pikka lennureisi ja magamata. „See oli tõeliselt raske,“ meenutab ta.
Jüri räägib maratonist kui targast pingutusest. Alguses ei tohi teiste tempoga kaasa minna, isegi kui keegi mööda läheb. „Sa tahaks minna, aga ei tohi,“ ütleb ta. Ideaalne maraton on tema sõnul see, kui suudad teise poole joosta sama kiiresti või veidi kiiremini kui esimese. Siis tunned, et sina juhid maratoni. Kui aga lõpus tempo langeb, on see märk, et alguses sai liiga palju riskitud. Ka sel suvel plaanib Jüri Võidupüha maratonil stardis olla.
Kui oled juba jooksnud, tead seda tunnet, mis sind finišis ootab. Kui ei ole, siis võib just Võidupüha maraton olla see koht, kus alustada. Tule pane ennast proovile ja vali endale sobiv distants või tule kaasa elama. Võib-olla kohtud rajal ka Jüriga, kes näitab, et vanus on kõigest number.
